Praktika Iirimaal
Autor:
Tartu Ülikooli Narva kolledž
Autor:
Tartu Ülikooli Narva kolledž
Praktika Iirimaal: kui ma sellega nüüd hakkama sain, siis saan hakkama kõigega
Tartu Ülikooli Narva kolledži 3. aasta noorsootöö üliõpilased Merilin, Saskia ja Priit viibisid 2023. aasta sügisel peaaegu kolm kuud Iirimaal kohustuslikul praktikal. Otsuse minna praktikale välismaale tegi kolmik ise. Lennukiga maanduti Iirimaal Kerry maakonnas septembri alguses, et alustada praktikat organisatsioonis Kerry Diocesan Youth Service (KDYS) .
Üliõpilased räägivad oma kogemusest lähemalt seminaril 27. veebruaril kell 14 Narva kolledži auditooriumis 307. Seminari saab jälgida ka zoomis.
Järgnevalt jagavad üliõpilased oma esimesi muljeid.
Miks just Iirimaa?
Merilin: Sellel oli mitu põhjust, aga keel oli minu arvates üks olulisemaid otsustuskohti. Kuna noortega peaks noorsootööd tegema nende emakeeles ja meie inglise keele oskus oli hea, siis selle võrra oli meil lihtsam kogu seda praktikaprotsessi korraldada ja niiöelda välismaal ellu jääda.
Saskia: Ma olen alati tahtnud Iirimaad avastada, aga sellist võimalust, mis meile anti, ei saanud lihtsalt käest lasta. Olin varasemalt iiri kultuuriga (muusika ja tantsud) kokku puutunud ning see on mind juba päris omajagu aastaid köitnud. Tänu populaarse sotsiaalmeedia Instagram algoritmidele hakkas mulle igapäevaselt lööma Instagram reelsidesse Iirimaaga seotud vaatamisväärsuseid, erinevat sorti muusikat, tänavamuusikutest kuni pop muusikani välja, rohkest loodusest ja imeilusatest randadest rääkimata.
Priit: Juba esimesel semestril oli mul mõte, et kindlasti tahaksin välispraktikast osa võtta. Olen ise pigem alati olnud selline soojamaa austaja ja Iirimaa hallid pilved mind eriti ei köida. Valisin välispraktika sihtkohaks Iirimaa, kuna sealne noorsootöö resoneerub minuga ja abikaasa väga tahtis minna. Eriti lihtsaks tegi Iirimaale mineku otsuse see, et meie lahke ja vastutulelik Tartu Ülikool oli valmis meid rahaliselt toetama. Suured tänud selle eest.
Ma olen alati tahtnud Iirimaad avastada aga sellist võimalust, mis meile anti, ei saanud lihtsalt käest lasta.
Milline oli teie kogemus Iirimaal nii noorte, noorsootöö üliõpilastena kui ka noorsootöötajatena? Kuidas see teid mõjutas?
Merilin: Sisseelamine võttis ikka natuke aega. Me olime välispraktikat planeerinud eelnevalt pikka aega ja kui me päriselt sinna kohale jõudsime, oli korraks selline reality check, et me nüüd päriselt oleme siin ja peame hakkama saama. Korraks võttis mul jala värisema küll.
Praktikat alustades oli kontakti loomine noortega kohati raske, aga lõpuks me ikka saime aru, et see on normaalne ja võtabki aega. Noored said praktika lõpuks ikka väga armsaks. Ja tegelikult olid inimesed üldse kõige toredam osa terve praktika juures. KDYS-i noorsootöötajad on üliägedad ja oma ala profid. Nendega oli väga suur privileeg koos töötada ja nende käest õppida.
Praktika lõppedes saingi aru, et noorsootöö on üliäge ja olen valinud endale õige elukutse.
Saskia: Esimene päev KDYS-is ei osanud me arvatagi, et meid võetakse nii sooja südamega vastu. Tundsime, et me oleks juba ammusest ajast nende “perega” seotud olnud.
Mõne aja jooksul mõistsime, et noorsootöötajate roll on nende kogukonnas kõrgelt hinnatud ning kohalikud noorsootöötajad teevad oma tööd innustunult ja pühendumusega. Seda just tänu sellele, et nende töökeskkond on toetav ning läbipõlemise oht on minimaalne. Mul endalgi oli võimalus seda kogeda. Olin üks kolmest, kelle igatsus kodu järele kasvas nii suureks, et olin valmis juba asjad pakkima, praktika lõpetama ja koju naasma.
Iirimaal olles sain ma aru, kui oluline on avameelselt jagada oma tundeid ja kogemusi ning otsida abi, kui seda vaja on. Just seda ma ka tegin ning sain kohe toetust ja abi, mis aitasid mul praktikat positiivselt läbida ning noortega paremat kontakti luua. Tänu praktikale välismaal, uutele kogemustele ja uutele tutvustele sain ma enda bakalaureusetöö teema, mida ma usinalt kirjutan.
Priit: Kuna Iirimaa kinnisvara hinnad on hetkel laes, siis pidime arvestama sellega, et hakkame igakuiselt 1200€ üüri maksma, mis on tegelikult odav võrreldes teiste majutustega. Elasime suhteliselt eraldatud maakohas ning pidime välja mõtlema, kuidas ühest kohast teise igapäevaselt saada.
Alustades oli kontakti loomine noortega kohati raske, aga lõpuks me ikka saime aru, et see on normaalne ja võtabki aega.
Miks peaks üliõpilane minema välismaale praktikale?
Merilin: Saan sellele vastata nii, et miks mina läksin. Olen tegelt alati tahtnud minna, aga kunagi pole päriselt julgenud. Kui ma ülikooli sisse astusin, siis kuulsin, et meil on selline võimalus, et kui tahta, saab praktikat sooritada välismaal. No ja nüüd, kui avanes ikkagi selline võimalus, siis tuli see ära kasutada lihtsalt. Lisaks oli võimalus ülikoolilt saada ka rahalist tuge. Nüüd või mitte kunagi, oli mõte. Aga kuna see paberimajandus võib kohati olla üsna keeruline ja tüütu, ei tohiks nagu alla anda. Lõpuks on kogu see asi 100 korda ja veel rohkemgi seda väärt.
Saskia: Ma nõustun Meriliniga, et see on väga hea võimalus minna välismaale peaaegu kolmeks kuuks ja veel IIRIMAALE ilma enda rahakotti tuulutamata. Minule rääkis ka isa, kui ma ülikooli sisse astusin, et ma pean minema, ja et see on hea võimalus reisida. Paberimajandus oli tõeliselt suur väljakutse aga, kui me lõpuks oma asjad pakkisime ja lennukis olime, saime aru, et higi, pisarate ja verega võib terve maailma vallutada.
See kogemustepagas, mis me Iirimaal kolme kuuga üles korjasime, oli tohutu, noorsootöö meetoditest kuni suhtumiseni. Kogemus välismaal aitab meil kindlasti ka tuleviku tööturul toime tulla.
Priit: Nõustun nii Merilini kui ka Saskiaga, tegelikult on Erasmus+ välispraktika toetus tõesti väga kasulik motivaator. Elu on näidanud, et praktikat üldjuhul vaadatakse kui vabatahtlikku tööd, mille eest raha ei saa. Paljud üliõpilased ei olegi teadlikud sellest, et ülikool on valmis rahaliselt praktikal käimist toetama.
Paljud üliõpilased ei olegi teadlikud sellest, et ülikool on valmis neid rahaliselt praktikal käimist toetama.
Mis olid teie suurimad väljakutsed?
Merilin: Suurim väljakutse oli, et kogu selle pika protsessi juures mitte alla anda ja see asi ära teha. Kohati tekkis mõte, et jätame asja pooleli, liiga keeruline on. Tegelikult oli see kõva elukool. Kui ma sellega nüüd hakkama sain, siis saan kõigega hakkama. Mugavustsoonist väljudes ongi selline tunne, aga tagasi saab rohkem, kui ootasid.
Saskia: Minu kõige suuremad väljakutsed olid seotud kohanemisega, koduigatsus ja maakohtades räägitav segane ning tugeva aktsendiga inglise keel. Enne Iirimaale minekut pidime sooritama inglise keele C1 taseme testi, mis tundus üpris lihtne, kuigi tegelikkuses oli rääkimine noortega ja noorsootöötajatega paras pähkel.
Priit: Tööd ja elu oli väga keeruline tasakaalus hoida. Praktika vältel tegelesin lisaks veel nii oma online töö, õpingute, kui ka lõputööga. Vahepeal tundsin, et aju lihtsalt plahvatab, sest kohustusi tuli aina juurde ja juurde, tähtajad kukkusid, raske oli ennast kõigest välja lülitada. Alati oli vaja kuhugi sõita või minna, ja tundsin, et enda jaoks mul ei ole üldse enam aega.
Tegelikult oli see kõva elukool. Kui ma sellega nüüd hakkama sain, siis saan kõigega hakkama.
Mis olid teie meeldejäävamad ja lõbusamad mälestused või nagu Iirimaal öeldakse “What was the (good) craic”?
Merilin: Kõige eredamalt jääb mulle meelde, kuidas me korraldasime iiri noortele eesti kultuuriõhtu. Me natuke pabistasime enne seda, sest noori oli üle saja ja seda massi võis kohati olla raske kontrollida. Lõpuks läks aga ikkagi paremini, kui julgesime arvata. Rääkisime alguses noortega Eestist, ikka laulupeost ja mustast leivast ja digiühiskonnast ja ka Tartu ülikoolist.
Noored said iiri kultuuripoolse vaate anda meile. See oli väga huvitav vestlus ja pani noored mõtlema ka enda kultuuri peale. Pärast tantsisime kaerajaani, jenkat ja muid eesti tantse. Noortele täiega meeldis. Mõni isegi ütles, et tuleb nüüd kindlasti Eestisse. See oli väga tore õhtu ja jääb pikaks ajaks meelde. Me korraldasime seda eesti kultuuriõhtut isegi lõpuks kaks korda ja kahele erinevale noortegrupile.
Saskia: Minu jaoks on üks eredamaid hetki väljasõidud Limerick-i õuduste majja. Kui Eestis eriti halloweeni ei tähistata, siis Iirimaal on see suur traditsioon. Kindlasti jääb mulle meelde see hetk, kui ma sain enda hobi ja praktika ühendada ning läbi viia paar liikumiskohtumist noortele. Ma ei saa ka mainimata jätta inside jokes noorsootöötajatega. Palju sai naerda ja nutta.
Priit: Meie elamine oli esimesel nädalal üpris külm, radiaatorid ei töötanud, toas võis vahepeal olla külmem kui väljas. Kurtsin muret oma juhendajast noorsootöötajale ja järgmine päev kinkis ta mulle pehme soojakoti - võib öelda, et see ‘seadis lava’ ülejäänud praktikale.
Noorsootöö on nii mitmekülgne, käisin isegi aiamaad rohimas. Nimelt on organisatsioonil olemas eraldi aiamaa ja noorsootöötajad usuvad, et kui noored istutavad sinna taime, siis nad samal ajal matavad ka oma stressi ning mured. Väga down-to-earth elamus.
Lõbus mälestus on ka see, kuidas ühe noore ja noorte justiitstöötajaga koos Fifat mängisime, vaevu töötava PS3 peal. Kindlasti jääb mulle meelde ka viimane päev, kus noorsootöötajad andsid goodbye-kingitusi.
Kui sul tekkis huvi välispraktika vastu, siis tule 27. veebruaril seminarile ja loe lähemalt üliõpilaste Iirimaal peetud blogisid.
2024. aastal täitub 20 aastat noorsootöötajatele kõrghariduse andmise algusest Ida- Virumaal.
